Harmoonia ja tasakaal on minu jaoks aianduse alustalad.
Olen enda jaoks sõnastanud need järgnevalt:
Loomine koostöös Loodusega
Igal asjal on oma aeg ja koht. Ükskõik, kuidas mulle mõni taim meeldib, siis kui tema kasvuks sobivad tingimused aias puuduvad, siis seda taime aeda ei too. See oleks piin nii taimele kui ka suur töökoorem endale. Loodus ju nii ei tee. Varjutaimed kasvavad ikka varjulised alal ja niiskuslembesed taimed niiskel alal. Samuti kasvatan vähe taimi, kes meie kliimas kuuluvad suvelillede alla või vajavad talveks tuppa toomist. Las nad kasvavad rõõmsalt kuskil soojemas kliimas. Mõne taimega on hea aeda särtsu ja silmailu juure luu küll aga liiga palju tööd ja vaeva tekitab tasakaalutuse. Vähemalt minus.
Kasvatan kõrvuti neid taimi, kes üksteist toetavad ning neid, kellel on koos ilus ja hea olla. Aianduses kasutatakse nende kohta sõna seltsilistaimed. Üks tuntumaid ja tuhandete aastate tagune Lõuna-Ameerika pärismaalaste komplekt on “kolm õde” ehk mais-uba-kõrvits. Taimed pakuvad koosluses üksteisele tuge – mais on toeks latt-aedoale, mis annab mulda lämmastikku ja kõrvits omakorda hoiab oma laiade lehtedega mullas niiskust kinni. Levinud on maisi asemel ka päevalille kasutamine, kes oma tugeva varrega samamoodi latt-aedoale tuge pakub.
Kindlasti on oluline koht “mulla kasvatamisel”. See on ju üks Looduse olulisemaid tegevusi, sest mullata ei oleks taimi ega ka meid. Tunnen end eriliselt hästi siis, kui suudan võimalikult kohalikust kraamist komposti valmistada ja chop-and-drop meetodil mulda orgaanikat tagasi viia. Kui naabri lammastelt saan kottide kaupa villa ja naaberkülast hobusesõnnikut. Kui sarapuuvõsast saab hoolduse käigus multš teeradadele ja taimejäägid jõuavad kompostikasti. Kui riisun lehed ilumurult põõsaste alla või teen lehekomposti, mida on hea varakevadel seemnete külvamiseks kasutada.
Kuna Loodus ei salli tühja kohta ja katab mulla alati taimedega, kasutan rohimise vähendamiseks pinnakattetaimi ja õige tihedusega istutust. Lisaks kasvatan taimi ette, et neid siis saagikoristusjärgsesse tühja kohta asemele topsata. Kaetud pinnas säilivad niiskus ja toitained palju paremini.
Elurikkus ehk kõigile jagub
Harmoonia ja tasakaal on minu jaoks ka see, kui aeda mahub nii kultuurset ja oma käe järgi kujundatud ala kui ka seda, mis toimetab ise. Näiteks on aias nurk, kus on ruumi siili ja putukate koduks olevale oksahunnikule ja sügisestele lehtedele. Kus suurema aia korral niidetakse osa aiast vaid korra aastas või läheb aed metsaks üle. Need on minu kõige südamelähedasemad kohad. Ju see tuleb lapsepõlvest, kus männimets oli aia taga ja kus suurt osa aeda niitsid lambad.
Minu jaoks on tasakaal ka see, kui kasvatan koos söödavaid ja ilutaimi. Tavapärane iluaed on kaunis aga minu suurim lemmik on ilus söödav aed. Selline, kus alati on midagi nuusutada ja suhu pista. Kus kasvavad sarapuud, toompihlakad, ebaküdooniad, arooniad, hostad, päevaliiliad, kukerpuud, maapirnid, harilik taralõng, kuslapuud, mungalilled, kurgirohi, peiulilled, aktiniidia, hiina sidrunväändik, must leeder, kibuvitsad, münt ja pune. Kus taim on ilus ja söödav korraga.
Ilus söödav aed on minu jaoks tasakaalus siis, kui seal jagub rõõmu ja kraami kõigile. Perele, sõpradele, lindudele, putukatele. Kes soovib lilli nuusutada, kes salatit maitsta, kes marju nopsata. Kõigile jagub. Ka Loodusele ja pikas perspektiivis. See tähendab näiteks looduslike taimekaitsevahendite kasutamist. Leotiseid, mis on tehtud oma aiast või aia tagant pärit taimedelt (näiteks osi, nõges, soolikarohi). Seltsilistaimi, kes tõrjuvad kahjureid ja meelitavad kasureid.
Kohalik ja taaskasutatav
Minu jaoks on harmoonia ja tasakaal kindlasti see, kui saan sõpradelt-tuttavatelt vajalikke istikuid, sest neil on neid liiga palju. Ja kui saan teistele oma paljundatud taimi ja korjatud seemneid anda. Seda nii seeõttu, et soovin võimalikult vähe osta kaugelt meile transporditud taimi ja plastikpotte kui ka seeõttu, et jagamine teeb südamele head. Kui on vaja osta, siis on vaja aga kui saab ilma, siis on parem. Ja kui on vaja osta, siis otsin neid puukoole, kus taimed on kohapeal või võimalikult lähedal kasvatatud. Ja kui on vaja osta kaugemalt toodud taimi, siis ei praga ma endaga. Milleks pragada! See ju ei loo harmooniat ega tasakaalu.
Lisaks taimedele on hea jagada ja edasi anda ning taaskasutada ka muud kraami – aiatööriistu, puitu, laudu-toole… Ja kogemusi! Vot see on üks ütlemata oluline tasakaalu ja harmoonia osa! Ma võin ju Youtubest vaadata, kuidas keegi veebruaris porandiseemneid külvab või detsembris saaki kogub aga palju kasulikum on naabrinaise käest kuulda, kuidas tema tomatid alati nii saagikad on või miks tal pole tigudega probleemi. Või jagada oma kogemust kõige uhkemate õitega aedhortensia kasvatamisest ja retsepti kõige maitsvama suvikõrvitsamoosi keetmisest.
Enda eest hoolt kandmine
