Kastmine 
on kõige keerulisem teema toataimede kasvatuses, sest peamiselt surevad taimed uppumissurma.
Rusikareegel – parem on kasta rohkem aga harvem.
Ja peamine – kui kahtled, siis ära kasta!
Sellega on kõige tähtsam juba ära öeldud ja võiks jutu lõpetada! Aga kirjutan ikka edasi.
Kas kasta alt või pealt
On erinevad koolkonnad ja tee nii nagu endale sobib. Mainin ära, et alt kastmine on hea mõte nende taimede puhul, kelle lehesüdamik on hästi tihe ja ohtlik on lehtede vahele jääv vesi/niiskus, kus võivad alata mädanikud jms (aafrika kannike ehk säntpoolia, sibullilled, alpikann).
Mina kastan vastavalt potile. Peamiselt alt aga paar taime on alumiste drenaažiaukudeta potis ja neid tuleb pealt kasta. Alt meeldib mulle kasta seepärast, et nii ei uhu ma vajalikke (mineraal)ained mullast välja ja ka taime juured on huvitatud ülevaltpoolt alla kasvama, et juua saaks.
Panen kraanikaussi olenevalt poti kõrgusest 5-10 cm vett (kuni poole poti kõrguseni) ja lasen taimel potiga seal olla ca 10-15 minutit, siis lasen vee ära ja annan aega üleliigsel veel välja valguda. Suurema poti puhul panen rohkem vett ja hoian kauem, isegi üleöö.
Kui kastan pealt, siis kallan vett ringis ümbr taime, et see jõuaks igale poole. Kastan väikeste koguste kaupa mitu korda, kuni kogu muld on niiske. Vajadusel kallan üleliigse vee hiljem poti alustaldrikult välja.
Kui potil äravoolu ei ole, siis olen kastmisel väga ettevaatlik, et liiga palju vett korraga ei saaks, sest ülekastmine on taimekahjustuste peamine põhjus.
Parim kastmisvesi on lumi/jää,
siis vihmavesi -> pinnavesi (järv, jõgi jne) -> kraani/kaevuvesi.
Niiet too lumisel ajal kausiga õuest puhas lumi tuppa sulama, lase sel toatemperatuurini soojeneda ja siis kasta. Taimed on väga õnnelikud!
NB! Asalead, okaspuud vajavad happelist mulda. Nende puhul on hea kasutada mõnikord hapestatud kastmisvett – tilguta sidrunimahla või sidrunhapet hulka. See aitab kaltsiumisooladel välja ladestuda.
Peamised kastmisvead
Ei kasteta piisavalt – kastetakse väikese koguse veega ja muld jääb väga või osaliselt kuivaks. Muld peab ühtlaselt niiske olema.
Kastetakse kõiki taimi ühe regulaarsusega – näiteks iga pühapäev. Ühele taimele võib see olla liiga tihti (näiteks kaktuselised) ja teisele liiga vähe. Enne kastmist on mõistlik näpp mulda torgata ja hinnata, kas muld on piisavalt kuiv ning on vaja kasta või ei ole. Teine võimalus on tõsta potti ja selle raskuse järgi aru saada – see võte vajab küll kogemust ja harjutamist aga juba mõne kastmiskorraga saab selgeks, kui raske on konkreetne taim/pott pärast korralikku kastmist ja kui kerge siis, kui muld on kuiv. Kasutada võib ka niiskusemõõtjat. Saadaval näiteks K-rautas, Depos, Horteses jne. Hind c 8-15 eur. Ma endale seda ostnud ei ole aga Hiiumaal linnaaednikuks õppides saime katsetada ja töötasid päris korrektselt.
Ei tehta vahet suvisel ja talvisel kastmisel. Kevadel-suvel, kui taimedel on kasvuperiood, siis vajavad nad tunduvalt rohkem vett. Muidugi on siis ka valgust ja soojust rohkem ning niiskus aurustub ka selle tõttu kiiremini. Süsisel-talvel on taimedel puhkeperiood ja valgust-soojust on vähem. Siis tuleks ka vähem kasta. Väga hoolikalt jälgi oma taimi siis, kui sügisene kütmisperiood hakkab – sel ajal olen tihti märganud, et muld kuivab kiiremini ära. Ju aurustub mullas olev niiskus selle järsku tekkinud sooja ja kuiva õhuga kiiremini ära.
Eri tüüpi taimi kastetakse ühte moodi. On taimi, kellele on hea lasta muld täiesti läbi kuivada enne järgmist kastmist (kaktuselised, sukulendid (nt havisaba, portulak-turdleht)) ja on tami, kellele meeldib, et muld oleks enne uut kastmist ikka veel niiske ehk keda võiks kasta siis, kui pinnas on veel kergelt niiske ega pole läbi kuivanud (alokaatsia, tiigerlehik).
Kastetakse taime lehti/varsi. Kasta tuleb mullasubstraati, mitte taime. Võiks ju mõelda, et õues saavad kõik taimed vihmaga märjaks ja neil pole seal häda midagi aga õues kuivatab tuul lehed ära ja nii ei teki kergelt haiguseid-kahjureid. Lisaks on vihmavesi lehtedele palju sõbralikum, kui töödeldud ja lisaainetega kraanivesi.
Ei vaadata, mis veega kastetakse. Eriti oluline on see näiteks tiigerlehiku ja sõnajalaliste puhul, kel lähevad lehetipud ja servad kergelt pruuniks, sest neile ei meeldi kloor ja muud ühendid. Võimalusel kasta sulalume- või vihmaveega. Kui see ei ole võimalik, siis sobib ka kraanivesi. Enamus taimi saab hakkama.
Kui taim kuivab liiga ruttu läbi, siis
on tal üldjuhul palav – vii võimalusel päikese käest ära
või on mulda vähe ja juuri palju – istuta ümber suuremasse potti.
Kui muld on pidevalt märg ja ei kuiva üldse, siis võib põhjus olla selles, et
🎍väikesel taimel on liiga suur pott – istuta väiksemasse potti,
☁️liiga vähe valgust ja soojust -vähenda kastmist või vii valgemasse-soojemasse kohta
🛌taimel ei ole enam kasvuperiood – vähenda kastmist ja oota kevadet!
